Ristteel

(Kirjutatud pühendusega Risttee Kogudusele)

1.

Hinges, mu teekonnal ristuvad teed;

ristid on teeääres tontlikult sünged;

teeviidad suunavad – ei mõista ma keelt:

„Ülesse-alla või ette ja taha!”

Põrgu tuuled lõõtsuvad kangelt;

kui vajun oma hinges su risti ette väsinult maha...

2.

Põgenen endaga – endastki väljas;

nagu kuningad, kes jätnud on lossi;

voolides maske ja peeglite näljas:

„Õige mees valab õelust oma kalja!”

veeretades sõrmedel igat krossi:

„Vat siis saab vast üliinimlikult nalja!”

3.

Ununend selgus, kas parem või vasak;

kadunud usaldus – enne või nüüd.

Kõigil on imal irv huultel ja pasak'

südames nagu meepotis tõrv:

Oh kõrbe prohvetite äratrushüüd!:

„Kellel kuulda on anda üks kõrv!”

4.

Kuid Jeesus sind ikkagi kutsumas koju;

kus iganes eksinud; kahjusid kandnud.

Tule sinagi - Taevas päike iial ei looju!

Heida eneselt mured, need ristile kanna:

Jeesus su üleastumistele armu on andnud!

Ta sinule uue südame rindu võib panna...

5.

Eneses murdunud, kui seinades mõrad;

nagu eksinud lootsik, kesk uduseid jõgi';

kadunud kompass ja unustud mõlad...

Jeesus viib sind surmavarjuahastusest läbi –

Temale pole läbimatu Kuristik; ületamatu Mägi –

Kuule, oh Inime', kuidas kutsub sind Taevavägi!

6.

Seisad sa ristteel – see on su elu;

otsusta nüüd ja ole kui võitja;

sinu kadunud lootused; ebaõnn; valud.

Kõik leiab Jumalas oma Kirkuse

Ole sinagi ligimeshinge armastuses toitja,

ning pane ülle Evangeelium Jeesuses Kristuses!

7.

Taevad on avatud – otsusta täna;

homme võib Hilja sul tagasivaates

pakkuda küüti ja viia, kus tänav

põrgusse kannab su kibedad pisarad;

nagu ükskõikne hääl uudistesaates:

„Kuidas kaotasid eluvõitluse kõige visamad!”