Variser ja Tölner

 "Tänan sind Jumal, et ma pole kui seesinane! 

Vaata, mu väärikad ohvrid ja koormised; Mina 

su poolt, mitte su vastu, kui need!" mesilane 

neimatöös nõnda end pimedaks nõelab esmaselt... 

"Ole mul, patusel, armulik, Mu Jumal!" valab tina, 

patukahetsuses viimane. Üks sai armu, teisele nina 

kirtsutas Jumal ja häbenes inglite ees Kõigeväeline!! 

Kui palju kordi, olen end leidnud kui Variser, mitte 

kui Tölner. Olles uhke, et Jumal mul andis maad. 

Kui palju kordi jäi märkamata lesknaine-orb, tiitel

silme ees virvendas, kui hindama pidin ta riite... 

Seeklit vaagides, Ise alati raskem, teise odavalt saab; 

imestan, kuidas Jeesus veel kannatab minu Mišbat!! 

Oh Jumal, kannata veidi, ma tasun kõik, ole mu kate! 

Oleks ma magusam meest ja tugevam lõvist; et olla 

kui Simsoni mõistatus, Jope ilmutus pühade rajal... 

Kes võiks sind mõista: Austa end, Jeesus, las tulla 

astel mu küljes; ma Ise kui kilp ja mõõk, Navitrolla 

mu tõde ja õigus laiali, nagu Stefanos ennist su kojas!! 

Mis oleks parem, kui surra ja sündida uuest' -- orjaks, 

kuid siiski vabam vabat' meeste rujatud võrdsest Bullast. 

Vaikne hingus, nagu su tulek, kui sa Eelijat kohtasid; 

andsid tal lohtu, kui Iisebel rikkus ta silmad! 

Hirm tuli südames: "Ma üksi järel!" sa lohutasid, 

näitasid põlvi, mis nõtkumata, ikka on tohutu võit! 

Olgu mul meeles see koobas ja kaarnate leib ilmas. 

Et pole muud Issandat ega kiusu ajada aknast pilve 

hüpates -- jäägu ma ikka endaks, kuigi kardan ohtusid...